„Vaata, kui tubli tema on!“ – mida ütleb teadus laste võrdlemise kohta?
„Vaata, sinu õde sai juba ise hakkama.“
„Teised lapsed küll oskavad seda.“
„Miks sa ei võiks olla sama julge nagu tema?“
Selliseid lauseid öeldes ei soovi vanem tavaliselt lapsele halba. Pigem loodetakse, et teise lapse eeskuju innustab rohkem pingutama. Psühholoogina soovitan aga selliste võrdlustega ettevaatlik olla.
Lapsed võrdlevad end teistega niikuinii
Enda võrdlemine teistega on inimese jaoks loomulik. Ka lapsed jälgivad, mida teised oskavad ja kuidas neil endal teiste kõrval läheb. Vanusega muutub teistega võrdlemine järjest olulisemaks ning mõjutab seda, kuidas laps iseennast näeb. Näiteks näitas hiljutine 6–12-aastaste lastega tehtud uuring, et laste valikuid mõjutab see, milline on nende positsioon võrreldes teiste lastega (Sabato & Cohen Steinberger, 2025).
Seega ei ole eesmärk õpetada lapsele, et ennast ei tohi kunagi teistega võrrelda.
Oluline on hoopis see, kuidas meie täiskasvanutena võrdlusi kasutame.
„Ma ju lihtsalt motiveerin teda“
2024 aasta uuring näitas, et vanema hea kavatsus ei pruugi lapse jaoks samamoodi mõjuda.
Vanem võib võrrelda last mõne teise lapsega lootuses, et see innustab teda rohkem pingutama. Kui aga laps tajus, et teda võrreldakse temast paremini hakkama saavate lastega, oli tal vähem soovi keeruliste ülesannetega pingutada. Võrdlemine oli seotud ka sellega, kuidas laps iseennast ja oma võimeid nägi (Zhang & Yan, 2024).
See näitab hästi, kuidas täiskasvanu kavatsus ja lapse kogemus võivad erineda.
Vanem võib mõelda:
„Näitan talle head eeskuju.“
Laps võib aga kuulda:
„Tema on parem kui mina.“
Ka 2025. aastal avaldatud uuring 576 noorukiga leidis, et vanematepoolne teiste lastega võrdlemine oli seotud madalama enesehinnanguga. Üheks võimalikuks selgituseks oli see, et vanemate võrdlemine soodustas ka noore enda kalduvust võrrelda ennast endast edukamate eakaaslastega (Liu et al., 2025).
Võrdle last pigem tema endaga
See ei tähenda, et me ei tohiks lapse arengust rääkida. Vastupidi.
Küsimus on selles, millise mõõdupuu me lapsele anname.
„Su vend oskas selles vanuses juba lugeda“ asemel võiks öelda:
„Mäletad, sügisel oli sul neid sõnu veel raske lugeda? Nüüd saad juba päris paljudega ise hakkama.“
„Kõik teised julgevad esineda“ asemel:
„Eelmisel korral oli sul veel raskem klassi ette minna. Täna tegid sa selle ära, kuigi natuke kartsid.“
Lapse jaoks on kasulikum märgata ka seda, kuidas ta ise on arenenud, mitte ainult seda, kuidas tal läheb võrreldes teistega. Näiteks võib talle meenutada, mis oli varem raske ja millega ta nüüd juba paremini hakkama saab. Nii õpib laps märkama oma edusamme ja arengut.
„Kas ma olen teistest parem?“ asemel „Kuidas minul läheb?“
Laps elab maailmas, kus võrdlemisest täielikult pääseda pole võimalik. Me ei peagi seda eesmärgiks seadma.
Küll aga saame kodus teadlikult vähendada sõnumeid, mis ütlevad lapsele, et tema väärtuse mõõdupuuks on keegi teine.
Selle asemel saame aidata tal märgata:
- Mida ma juba oskan?
- Mis on mulle praegu raske?
- Mida ma tunnen?
- Mida ma vajan?
- Mis tuleb mul täna paremini välja kui varem?
Siin on oma koht ka meelerahu- ja teadvelolekuharjutustel. Nende eesmärk ei ole muuta last alati rahulikuks või õpetada ebamugavaid tundeid ära kaotama. Pigem saab laps harjutada tähelepanu pööramist sellele, mis toimub tema enda sees praegu, ilma et ta peaks oma kogemust kohe hindama.
Sest lapse jaoks võiks küsimuse „Kas ma olen sama hea kui teised?“kõrvale järjest sagedamini tekkida küsimus: „Kuidas minul läheb ja mida mina praegu vajan?“
Triinu Oraste
Psühholoog