Sama raske päev, ent miks üks laps murdub ja teine mitte?
Kolm lihtsat nippi kuidas aidata lapsel kevadine lõpusirge üle elada
Mai on kummaline kuu. Päike paistab, linnud laulavad, õhtud on soojad ja ometi on lapsed (ja ausalt öeldes ka täiskasvanud) täiesti tühjaks jooksnud. Kool ei lõpe, lasteaed ei lõpe, kohustused ei lõpe. Suvi paistab, aga pole veel kohal.
Just sellel hetkel, kui jõud on otsas ja finišijoon veel näha pole, on suhtumise roll kõige suurem. Mitte “positiivne mõtlemine” selle klišeelikus tähenduses, vaid see, mida me päriselt märkame, mida me endale ja oma lastele räägime ja kuidas me sellesse viimasesse kevadkuusse suhtume.
Aju näeb seda, mida ta otsib
Lihtsustatult võib öelda, et inimajus on kaks süsteemi – õpitud automaatsete käitumiste varamu ja teadlik mõtlemine. Väga tihti pakuvad need süsteemid ühes ja samas olukorras erinevaid käitumisalternatiive, mis ajus omavahel võistlevad. Seda protsessi juhib prefrontaalne korteks koostöös amügdalaga: esimene vastutab planeerimise, impulsside tagasihoidmise, käitumise kontrolli ja mõtlemise eest, teine reageerib emotsionaalsele toonile.
Lihtsamalt öeldes: kui ärgata hommikul mõttega „veel üks pikk nädal”, oleme juba emotsionaalselt negatiivses seisundis ja aju hakkab otsima sellele kinnitust ning me ka käitume autopiloodil sellele vastavalt. Kui sama hommik algab teistsuguse mõttega, saame teadlikult märgata hoopis teisi asju: et õues on soe, et täna on miskit toredat plaanis või et sõber ootab.
See pole müstika. See on meie aju ja selle toimimine.
Maikuu väsimus on päris, aga lugu, mida me räägime, on meie valida
Laste väsimus mai lõpus on päris ja normaalne. Õppeaasta on kestnud üheksa kuud, nõudmised on olnud suured, rutiinid pikad. Seda ei peaks alla suruma ega mitte märkama.
Küsimus on pigem selles: mis lugu me sellele väsimusele jutustame?
„Sa oled nii väsinud, tõesti koolis on väga raske” on võib-olla tõene, aga see ei võta lapselt koormust vähemaks. „Sa oled nii kaugele jõudnud, vaata, mis kõik on tehtud” on sama tõsi, kuid see suunab last “finišile” lähemale.
Kõlab lihtsalt ja ongi lihtne. Aga see nõuab harjutamist.
Uuringud näitavad, et lapsed, kelle vanemad kasutavad nn reframing‘u ehk ümbermõtestamist (raskuse vaatamist teisest nurgast), reguleerivad oma emotsioone paremini ja taluvad ebamugavust pikemalt.
Kõlab lihtsalt ja ongi lihtne. Aga see nõuab harjutamist
3 lihtsat viisi, kuidas pingelisem aeg lihtsamini üle elada
Lõpusirge nähtavaks
Kasuta kalendrit: võtke üks seinakalender, kus iga möödunud päeva saab maha tõmmata. Visuaalselt nähtav muutus on äärmiselt motiveeriv. Ameerika käitumisteadlane BJ Fogg on leidnud, et progress ise tekitab positiivset emotsiooni, isegi kui ülesanne on raske. Laps näeb, et asjad liiguvad ja see toetab teda.
- Õhtune üks hea asi
Küsi lapselt igal õhtul: „Mis oli üks asi, mis täna hästi läks?” See ei pea olema midagi super erilist, näiteks lõunaks oli hea toit või sain sõpradega mängida jne. Need väikesed tähelepanekud treenivad aju märkama positiivset ja teadusuuringud kinnitavad, et juba mõne nädala pärast on näha tajutavat muutust meeleolus.
- Räägi oma suhtumisest valjusti
Lapsed imevad täiskasvanute hoiakuid endasse palju rohkem kui me arvame. Kui sa ütled ise: „Jah, mai on väsitav, aga vaata, kui palju me juba teinud oleme”, siis kuuleb laps seda ning saab sellest eeskuju. Ta õpib, et on võimalik olla korraga väsinud ja siiski veidi optimistlik. See on üks oluline oskus, mille laps saab eluks kaasa võtta.
Ja kui kõik see tundub liiga palju?
Siis hingake. Päriselt.
Calmy harjutused on loodud just selleks hetkeks, kui kõike tundub liiga palju ja väsimus on üle pea. Mõnikord ei ole vaja suuri mõtteid ega ümbermõtestamist, vaja on lihtsalt paar minutit vaikust, rahulikku häält ja hingamist, mis aitab kehal meenutada, et kõik on okei.
Suvi tuleb. Kolm nädalat veel.
“Me ei saa alati valida, mis juhtub. Aga me saame alati valida, kuidas me sellesse suhtume.”
— Viktor Frankl, psühholoog ja kirjanik
Triinu Oraste,
Koolipsühholoog
Kasutatud kirjandus:
Aru, J. (2017). Ajust ja arust. Tallinn: Argo kirjastus.